“Aeg ei ole reaalsuse absoluut, vaid meie teadvuse üks vahend.” – Robert Lanza
Kui minu käest on küsitud, et kas seina peal tiksuv kell ja aeg on üks ja see sama asi, siis minu vastus on olnud, et – Ei ole. Kell on ühe kindla reaalsusvälja sagedusriba peal oleva kindla ajaruumi koordinaadi ainuvahend, millega me kollektiivselt tõlgime aja kulgemise kiirust. Aeg ruumis on ka vahend nagu kell aga aeg liigub inimeste meeltes igaühe jaoks erinevalt. Aja kui ka ruumi kontseptsioonid on jäänud siiamaani väga paljudele inimestele arusaamatuteks terminiteks, sest meie teadvel meel ei suuda tõlkida nende vahendite tegelikkust ja tõelist töö ülesannet. Siinkohal püüangi ma lahti seletada seda, kuidas mina kui ka mõned minu mõttekaaslased oleme aru saanud aja kulgemise mehaanikast.
On inimesi kes väidavad, et aeg on illusioon või, et aega pole olemas. Teised jällegi vaidlevad vastu andes mõista, et aeg on vägagi reaalne, millest me kõik sõltume ja millest me ei saa üle ega ümber. Alustades sellest, et Maa teeb täispöörde ümber oma telje iga 24 tunni tagant ja täistiiru ümber päikese iga 365 päeva tagant.(tegelikult peaks tegema iga 360 päeva tagant aga teatud anorgaanilised telje ja ajanihked aegade jooksul on seda tsüklit väänanud). Mõned väidavad, et pole olemas minevikku ega tulevikku on ainult oleviku hetk, teised aga kehitavad õlgu, kolmandad naeravad, keerateks teema huumoriks ja neljandad diskuteerivad teaduslikel ja ratsionaalsetel alustel omasoodu vastu. Kokkuvõttes on kõigil natuke õigus ja tõde kipub tihtipeale jääma sinna mitme arvamuse vahele. Mitte ainult aeg ei ole illusioon, vaid kogu Allika sisene manifestatsioon kõikide oma ilude ja valudega on illusioon aga see ei tähenda, et illusioon poleks reaalne ning füüsiliselt, vaimselt või emotsionaalselt tajutav. Minu kui inkarneerunu/kehastunu jaoks on aeg vägagi reaalne, sest ta on vahend, mida ma saan kogemuste hankimiseks kasutada. Väide, et aeg on illusioon ei ole lõpuni korrektne ning väide, et aeg on lineaarne ei ole ka lõpuni korrektne.
Kas te kujutaksite ette ruumi ilma ajata või aega ilma ruumita? Aeg on üks osa ruumist ning ruum on üks osa ajast. See kõik ongi meie meeltes eksisteeriv hologramm, kuid läbi elektriliste signaalide ja närviimpulsside tekib füüsiliselt tajutav erinevatest väljadest ja võngetest koosnev reaalsus. Mitte midagi füüsilist pole olemas - kõik on ainult füüsiliselt tajutav. Seega aeg ei ole lihtsalt illusioon, vaid väga praktiline vahend liikumaks ja kogemaks tajutavat ruumi. Aeg oma olumuselt ei ole lineaarne, vaid momentaalne, sest aeg lihtsalt on igalpool samaaegselt. Aeg ei saa tulla sinu juurde kuskilt mineviku kaugustest, liikudes olevikus sinust mööda ja nüüd kaugemale edasi tulevikku. Sama kehtib ka valgusega. Valguse kiirust pole olemas, sest valgus ei liigu. Eksisteerib ainult väga peenete mikroosakeste, mida kutsutakse Partikideks (ammu enne kui üldse kvantfüüsika tekib) sisse-välja lülitumine. Need ülikiired sisse-välja lülitumised tekitavad valguse liikumise illusiooni. Aeg on erinevates reaalsustes, paralleelsustes, tõenäosustes, põimudes diagonaalis, ülevalt, alt, vasakult ja paremalt, läbides kõike kõiges, kuid samal ajal on kõik nii korrapärane, et igas reaalsuses tundub aeg justkui lineaarne. Aeg kui Algse Teadvuse vahend on meie jaoks hoomamatult intelligentne tööriist, mille mõistmiseni ei pruugi meie teadlased siin reaalsuses kunagi jõuda.
Katse: Kui te pimedas ruumis lülitaksite sisse 10 üksteise kõrval rivis olevad lambipirnid siis te näete kaugelt valgusriba. Kui te nüüd hakkate neid pirne ükshaaval kordamööda sisse ja välja lülitama tundubki kaugelt, et ühed kustuvad ja teised lähevad põlema. Kui te nüüd kiirendate sisse ja välja lülitamist piisavalt suurele kiirusele siis ühteäkki tundub teile, et valgus liigub, kuid tegelikult ei liigu midagi, kõik seisab kohapeal, mis lülitab end sisse ja välja. Täpselt sama on Päikese valgusega siin planeedil.
Täpselt samal töö põhimõttel töötab kolmemõõtmeline ruum, mille sees me liigume. Kõige suurem lahkheli tekib aga aja lineaarsuse juures, sest paljud inimesed ei ole suutelised aktsepteerima seda, et aja kulgemise kiirust saame oma teadvusega mõjutada. Kell on meil kollektiivselt jah kõigil üks aga aja liikumise kiirus võib olla täiesti erinev. Kosmoses toimib kõik tsüklitena nii suuremate kui ka väiksemate tsüklitena, kus suuremad mõjutavad alati väiksemaid. Need liikumised loovad ka aja illusoorse lineaarsuse. Aeg ja ruum ei ole midagi välispidist, need mõlemad eksisteerivad vaatleja/looja sees. Looja ja vaatleja saab olla universum, galaktika, päike, planeet, inimene, loom, putukas või näiteks rakud/molekulid. Aeg ja ruum on hologrammi loomiseks vajalikud vahendid, et tekitada liikumine ja reaalsuse sisene kogemus. Aeg ja ruum tekivad, siis kui vaatleja siseneb manifestatsiooni. Igas reaalsuses on omad reeglid, kui kiiresti vaatlejad aega tajuvad. Erinevates dimensioonides on aeg erinev. Mida hõredam ja kõrgsageduslikum on keskkond, seda aeglasem on aeg, mida tihedam ja madalsageduslikum on reaalsus, seda kiiremini liigub aeg. Aja liikumise kiirus sõltub sellest kui palju teadvel olev olem saab ruumis olevale ajale pihta. See on ka põhjus miks Tihedus 1 reaalsuses võib möödas olla terve aasta, kuid Tihedus 2 reaalsuses läks mööda kõigest paar päeva.
Aeg on alati väga suhteline ning me kõik tajume seda erinevalt. Mõne inimese jaoks päevad, nädalad ja aastad lendavad, teise jaoks kulgeb kõik rahulikult/sujuvalt ja mõnel isegi üleliia venivalt. Me kõik mäletame vähemal või rohkem määral oma lapsepõlve tegemisi. Kas me nendel aegadel mõtlesime ajale ja selle liikumise kiirusele? Lastel on alati aega ülearu, sest nad võtavad informatsiooni vastu väga laia pinna pealt. Täiskasvanutel kisub aeg alati kiireks ja kitsaks, sest oma mõttemustrite ja meeltega loome oma ellu tunneliefekti. Me tihtipeale kihutame kiirrongiga mööda tunneleid ringi aastaid, suutmata korra mõnes peatuses peatuda, rahuneda ja maha astuda. Seda nimetatakse ka “oravrattas” fenomeniks, kus inimesel puudub suurem kontroll oma elu üle ja teadlikkus määratleda oma enda aega. Sellises tsükklis liikumine osutub varem või hiljem tervist kahjustavaks ja meie rakud vananevad topeltkiirusel. Mõned inimesed jällegi leiavad endas selle rahu ja suudavad kontrollida aja kulgemise kiirust, vastavalt oma tegemistele, mõttemustritele ja teadlikkusele. Aeg liigub osade inimeste jaoks aeglasemalt tänu sellele, et nende meeled on pingevabamad ja see annab võimaluse ümberringi olevale informatsioonile rohkem pihta saada, mis annabki meile aega juurde. Oluline ei ole niivõrd aeg maha võtta, vaid proovida aega juurde teha. Aega hakkab juurde tekkima eelkõige siis kui me naudime oma elu ja tegemisi. Me naudime oma tööd, me naudime oma pereelu, me naudime trennis või koolis käimist. Sellest hetkest kui me teeme midagi vastutahtmist, kohustusest, raha pärast ja üleliia rutiinset, hakkab meie mõistus särisema ja sirisema, mis tekitab ajadefitsiidi ehk tunneliefekti. See kõik käib aastate jooksul väga sujuvalt, seega enamus inimesi pole teadlikud, et nad “oravrattas” tegutsevad.
Minevik ja tulevik on oleviku erinevad vormid. Meie teadvus liigub läbi meie meelte luues kogemusliku jada jättes mulje, et eile oli ära ja homme on tulemas. Tegelikult toimub eile ja homme üheaegselt. Kui me tajuks seda korraga, siis puuduks kogemuste saamine, mis tähendaks ka seda, et söögi tegemine, söömine ja selle väljutamine toimuksid kõik üheaegselt. Meie üliteadvus ehk kõrgemate minade aspektid saavad kõige parema ülevaate meie tegemistest ja mismoodi me kogeme erinevaid vanuseid üheagselt. Kõige parema elulise näite sellest saab tuua lennuki peal olles. Kõrgel Tallinna kohal lennates näeme üheagselt Keilas olevat autot ja Tallinnas liiklevat autot, kuid nende omavaheline kaugus ajas on umbes 30 minutit. Tõustes kõrgemale Maakera kohale näeme üheaegselt Eestit ja Ameerikat, kuigi ühelpool on öö, teisel pool on päev. Mis Eestis on olevik on Ameerikas alles tulevik ja mis Eestis on minevik on Ameerikas olevik. 24 tundi ööpäevas on ka kokkuleppeline suurus, mis on väga suhteline erinevatel inimestel. Mõned elvad elu kus aja taju oleks nagu 12 tundi ööpäevas, mõned elavad nagu oleks ööpeävas 48 tundi.
Inimesed kipuvad tihti jääma ajapuudusesse ja tekib tunne, et tunnid mööduvad ilma, et jõuaks päeva peale midagi ära teha. On allikaid mis väidavad, et kunagi oli aeg tunduvalt aeglasem ja seda erinevust on inimesed täiesti füüsiliselt tundnud. Kui mõelda selle peale, et umbes 50 aastat tagasi ei olnud kellegil mobiiltelefone ega interneti ja enamus inimestel puudusid sõiduvahendid. Kui nüüd rääkida selle põlvkonna inimestega ja küsida nende päevaste toimetamiste kohta, mida kõike jõuti ära teha suhteliselt lühikese ajaga, siis kõlab see üsna uskumatuna. Inimestel olid talud, suured põllud ja aiad, loomad ja lapsed. Liiguti jalgsi pikki vahemaid kas kooli või sõpradele külla. Süüa tehti otsast lõpuni ise, ehitati enamjaolt ise, koristati ja hooldati, aiatööd, põllutööd jne. Kujutage ette inimesed tegid lõunauinakuid. Piltlikult öeldes tänapäeval, kus sa saad kogu maailma enda juurde liigutada paari sõrme liigutusega on seis meil selline, et mitte nälga jääda ja et elu sinust üle ei jookseks tegemata tööde pärast on hea, kui enne südaööd jõuab üldse magama minna, rääkimata lõunauinakutest. Võimalusi ja vahendeid, et aega rohkem juurde tekitada ja elu mugavamaks ning produktiivsemaks muuta, on loodud enam kui küll, kuid elutempo aina kiireneb ja kiireneb. Kuidas meie meeled tajuvad nii erinevalt aega võrreldes 50-100 aastat tagasi?
Selle lahti seletamiseks tuleb võtta appi jällegi multi-dimensionaalne füüsika ja bioloogia,
sest inimese tegelik anatoomia ongi multi-dimensionaalne. Planeet Maad ümbritsevad elektrilised ja magnetilised energiapöörised. Seda energiapöörist nimetatakse MerKaBa-ks. MerKaBa on see, mis ümbritseb igat manifesteerunud teadvusosakest – on ta siis aatom, molekul, rakk, inimene, loom, planeet, päike, galaktika või universum. Ta on alati nii mikro- kui ka makrokosmoses. MerKaBa-l on alati 2 pöörist, ülemine elektriline ja alumine magentiline. MerKaBa kiirus loob aja kiiruse. Mida kiirem on MerKaBa pöörised seda aeglasem on aeg, mida aeglasemad pöörised, seda kiirem on aeg. Aeglaste pöörlesmite pealt surutakse aeg rohkem kokku. Meie planeedil on üks suur viga olnud juba ligi 25 000 aastat. Nimelt planeet Maa alumine magnetiline pööris on üle magnetiseeritud, mis loob reaalsuskeskkonna ületihenemise ja aja kiirenimise, mis loob situatsiooni kus ümbritsevale informatsioonile saab teadvel olem antud keskkonnas vähem pihta. Aega on viimase 100 aasta jooksul veel rohkem kiirendatud teatud kosmiliste mehaanikate poolt, mis tekitabki tunde, et aeg vuhiseb meist ebaloomulikul kujul mööda. See on tingitud sellest, et meie alumised MerKaBa-d on üle magnetiseeritud ja me võngume raku tasandil liiga tihedalt. Sellepärast on ka oluline teha Merkaba loomulikke hingemise praktikaid igapäev natuke.(Panen selle tehnika siia lehele üles)
Selleks, et teadlikult aega juurde toota tuleb meil tõsta enda energeetilist sagedust, et muuta oma bioväli rohkem elektrilisemaks ja vähendada magnetilisust. Selle jaoks on olemas MerKaBa pööritamise tehnikad ja lootosõie hingamistehnikad. (Panen selle tehnika siia lehele üles) Ma isiklikult kontrollin oma MerKaBa-de kiirust igapäevaselt. Kusjuures aega saab juurde võita ka ühe lihtsa hingamistehnikaga. Hingake rahulikult sisse ja välja nii, et väljahingamine on ajaliselt kolm korda pikem kui sissehingamine. See on ka põhjus miks loomulikul moel meie ülemine elektriline MerKaBa pööris pöörleb kolm korda kiiremini kui alumine magnetiline pööris. Paraku paljudel inimestel pöörlevad alumised magnetilised pöörised 2 korda kiiremini ja ülemised elektrilised pöörised 2 korda aeglasemalt kui nad peaksid ja see mõjutab ka meie reaalsuses liikuvat aega.
Lihtsad näited elust: Me mäletame neid aegu, kus tuli koolis teha kontrolltöid. Ma ei tea kuidas teiega, aga mina vaevlesin päris tihti aja puuduses. Eriti siis, kui töö vajas tõsist ajude ragistamist näiteks füüsikas. Põhjus miks 45 minutit kadus silmapilkselt on seotud keskendumisega. Suunates fookuse pinksalt ühele tegevusele surume aja kokku, tekitades tunneliefekti, kus ümberringi liikuv informatsioon kihutab meist mööda suutmata seda hoomata. Ma tean täna seda, et kogu informatsioon ruumis kas silmaga nähtav või nähtamatu sisaldab aega ja kui me viime oma meele kitsa inforiba peale, siis aeg kiireneb oluliselt. Miks 45 minutit oma mõtetes olles, unistades või mediteerides liigub aeg väga palju aeglasemalt? Meie meeled ja tajud, kus vasak ajupoolkera on maha rahunenud, tõlgivad palju suurema pinna pealt informatsiooni nii nähtavast kui ka nähtamatust maailmast. Automaatselt tekib aega rohkem juurde.
Järgmine näide sellest, kus me surume aja kokku on seotud kiirustamisega.
Mis on esimene asi, mida inimesed teevad, kui neil on kiire? Alateadlikult juba hakatakse kiirustama ja selle käsu annab loomulikult ratsionaalselt mõtlev vasak ajupoolkera, kellele ei meeldi hilineda, sest kõik peab olema alati kontrolli all. Kiirustades me aga surume informatsiooni kokku ja paneme aja veel kiiremini tööle, vaadeldes närviliselt kuidas kell tiksub. Me suuname automaatselt oma fookuse mitte hilinemise peale, mis tegelikult loob hilinemist. Kui meil on kiire, tuleks võtta vastupidi aeg maha, rahustada oma meel, hingata rahulikult sisse ja välja ning püüda tajuda rohkem informatsiooni ehk aja juurde loomise võimalusi ja võimalikkusi. Aitab see, kui viime keskendumise sellest kohast eemale, kuhu me tegelikult peame jõudma. Tuleb olla teadmisega, et ma jõuan ühel või teisel viisil. See ei pruugi alati õnnestuda, aga see aitab alati aja kiirenemist maha võtta ning kui teistkorda sama situatsioon juhtub siis ehk ratsionaalne meel ei reageeri ka nii agressiivselt.
Vahest on aga vastupidi vaja aega vähemaks võtta ehk kiirendada. Kui soovite, et tunnid mööduks kiiremini, siis võtke mõni konkreetne teema, ülesanne või mäng millele panete kogu oma fookuse ja tählepanu. Pahatihti juhtubki see, et kui me ei soovi aega kiirendada, see kiireneb ja kui me soovime aega kiirendada, siis aeg hakkab hoopis venima. Selleks, et mitte lasta ajal venida, lõpetage unistamine ja lakke vahtime, sest unistamisega olete te suurema pinna pealt eetris ehk meel tõlgib rohkem aega. Kui soovite aega juurde võita, siis unistage rohkem. Kui tahate päevase tööga kiiremini õhtale saada, siis püüdke olla alati maksimaaltselt fookuses oma tegemistes, sellest hetkest alates kui meel hakkab ringi uitama, aeglustub aja kiirus. Kui tunnete, et tahate kauem kuskil viibida, et aeg ei läheks nii ruttu mööda, siis keerake fokuseerumine ja keskendumine nii maha kui saate. Täpselt sama teema on siis kui kiirustate kuhugi ja peate kokkulepitud ajaks kuhugi jõudma. Selleks, et võita aega võtke fookus sinna jõudmisest täielikult ära ning laske meelel vabalt ringi liikuda, kas siis bussiga sõites, jalutades või autos istudes. Olen isiklikult pannud tähele liikluses väga huvitavaid nähtusi. Kui on jube kiire ja me laseme ratsionaalsel meelel sattuda paanikasse kuni endast välja minemiseni, siis on kõik kohad õppesõiduautosid täis ning foorid iga ristmiku peal punased, mis loob loomulikult veel vähem aega. Kui me nüüd võtame asja rahulikult ja laseme sellel vasakul loogika-meelel (kelle jaoks peab olema kõik alati kaitstud ja kontrolli all) maha jahtuda ning pöörame fookuse kiirustamise pealt hoopis teisele unistamislainele siis rahulikult ringi sõites juhtub see, et roheliste fooride lainetel kannab elu sind ise õigeks ajaks õigesse kohta.
Ma tean, et see toimib, kuid ma pean tunnistama, et praktiline pool annab endalgi veel soovida. Me kõik õpime ja areneme, kuid vahest elutempo sees olles ununevad need aja manipuleerimise pisikesed saladused. Me kõik oleme võimelised oma meelte, tajude ja mõtetega mõjutama aja kulgemise kiirust. Ma ei pea seda teooriat uskuma, ma lihtsalt tean seda, et see toimib ja ma tean ka seda, et see ei ole lihtsalt teooria. Võtkem need teadmised ja pangem oma oskused proovile ning võite kindlasti jagada minuga kui ka oma lähedastega saavutatud tulemusi.
Aeg eksisteerib ainult siis kui me mõtleme tulevikule või minevikule, kuid olevikus olles, seda justkui nagu polekski. Aeg on meile kõigile vajalik vahend kogemuste hankimiseks, et meil oleks toetuspunktid, mille pealt kogeda elu kulgemist. Aeg ei ole absoluutne füüsikaline suurus, sest ta on samamoodi vahend nagu iga teine tööriist, millel saavad olla erinevad kasutamise võimalused. Hakakem teadlikult aja liigutajateks!
“Minevik ja tulevik on selleks, et meil oleks olevikus millestki rääkida.” – Andero Pebre
