Ainult vale vajab eksisteerimiseks uskumkist, tõde lihtsalt on, mis vajab taas-teadmist, meeldetuletamist või üles leidmist. Tõde võib uskuda, kuid tõde võib ka lihtsalt teada. Mis on tõde? Tõde on kõik mis on olemas. Loome seisukohalt ehk Alg-Allika seisukohalt on olemas loomulikult absoluutne tõde, mille ümber ta on lubanud üles ehitada tõe koopiaid ehk pool-tõdesid. Tegelikult on raske leida miskit, mis oleks algusest lõpuni, läbi ja lõhki üdini vale. Iga "vale" on omade tõeteradega või siis õigemini kirjeldab absoluutse tõe varjundeid. Nendest varjunditest on saanud alguse tänapäeva religioonid ja New Age'i liikumine. Kas on teilt keegi küsinud: Kuidas sa tead, et see mida sa räägid või usud on tõde? Minult ikka aeg-ajalt küsitakse ja ma saan sellest küsimusest täitsa aru. Sest me oleme ära unustanud mis asi on teadmine. Kõik mida te olete minu kodulehelt lugenud on minu tõde ja ei baseeru usul, vaid teadmisel. Kuna ma pole ja ega me keegi siin pole Alg-Allikaga täis-harmoonilises otsekontakti teadmises (arusaadavatel kosmilistel põhjustel) siis ei saaks öelda, et see tõde on tulnud kõik minu enda seest. Teadliku inimesena annan ma endale aru, kui pool-katkise kehastununa, et ma ei saagi siin kõigest kõike teada (arusaadavatel planetaarsetel põhjustel). Enamus on tulnud minuni välispidise reaalsuse peegeldustest, kuid need peegeldused on minu ellu tulnud tänu sellele, et ma olen ennast eelnevalt häälestanud vastavatele resonants-lainetele/sagedustele. Uskumine tähendab minu jaoks seda, et ma pole päris kindel oma arusaamades või maailmavaates. Uskumine tähendab seda, et ma pean pidevalt endale midagi korrutama, mis on mulle ette antud, et võtta ära avatud meel mõistmaks, et ehk saab olla ka teisiti. Vastus eelnevale küsimusele ma küsiks kõigepealt vastu: Kuidas sa tead, et see, et sa armastad oma naist/meest, või last on tõde? Kuidas saaksid seda kellegile teisele tõestada? Ei saagi. Aga see ei tähenda, et see pole tõde. Kas mõni ütleb, et "ma usun, et armastan oma meest", "ma usun, et armastan oma last". See kõlab väga imelikult kas pole. See on nii selge ja tugev rakuline, emotsionaalne ja armastuse energial baseeruv teadmine, et ei kuulu arutlemisele. Aga nüüd mis puutub maailmavaadetesse või teadmistesse, siis enamus on usu ja uskumise peal üles ehitatud. Teadmine ei ole kinnistunud paradigma. Teadmine saab vahetuda uue, täiuslikuma või täiendatud kujul teadmise vastu. Teadmisega elustiil eeldab seda, et oled avatud uutele teadmistele ja muutustele, ka isegi sellele, kus su eelnev teadmine võib teha kannapöörde või täielikult transformeeruda. Teadmisega võib tekkida paradoksaalne "Einsteinilik" efekt ehk mida rohkem ma tean, seda rohkem ma saan aru kui vähe ma tean. Kuna loomes on kõik liikumises ja muutumises, siis mõned aegunud teadmised/tõenäosus-tõed tuleb aeg-ajalt vahetada uute teadmiste ja uue isiksustatud tõenäosus-teadmise vastu. Küll aga on olemas alusväärtused ja alusšabloonid mis on absoluutsed ja muutumatud. Seda aegumatut ja igavikulist alusväärtuse terviktõde võib nimetada kas: Üheseaduseks, Loomiseseaduseks, Eetikaseaduseks või Teo ja Teo Tagajärje seaduseks. Siin ei ole vahet mida üksikindiviid teab või usub. Nendest kosmilistest alusväärtustest ei saa üle ega ümber. Loome on korrapärane, sümmeetriline, geomeetriliselt, matemaatiliselt ja ajaliselt täpne ning igal tasandil õigustatult aus ja õiglane. See Teadvel Teadvusenergia ei teki, ega kao, vaid lihtsalt on kõikjal, täites kõike, liikudes ühest vormist/olekust teise. Sellest ei saa ka kõige suurema tahtmise korral välja astuda. Need energiad sunnivad vastutama kõige loodu eest. Mida külvad, seda lõikad. Mida teed/annad, seda saad. Kuidas on võimalik tuvastada seda kas ma arvan, et ma tean või ma päriselt tean, et ma tean. Näiteks üks ülemaailmselt päevakorrane ja suuri muutusi kaasav teema: Kas ma arvan teadvat, et vaktsiinid on inimestele ohltikud ja kahjulikud või on see ümberlükkamatu ja tagasivõtmatu fakt, millest on saanud selge, loogiline ja korduvate mustrite pealt kinnistunud täiesti autentne teadmine. Tõeline teadmine saabub siis kui sa tunned, et maailmas ei ole ühtegi jõudu, väge või energiat, mis suudaks seda teadmist vähekenegi kõigutada, raputada või kahtluse alla seada. See on teadmine kus sa tunned, et ükskõik mida keegi sulle üritab tõestada oma uskumuste kohaselt, sa lihtsalt naeratad, noogutad ja seisad edasi oma tõe eest piltlikult öeldes kuni "surmani". Teatud tasandil teadmisega kaob hirm kõige ees. Sa näed inimeste silmist ja olekust, kas see mida inimene räägib on tema kinnistunud usk ja paradigma, kus on mängus isiklikud kasud mida ta soovib iga hinna eest maha müüa/kaitsta või on see autentne, sügav, aus ja väega täidetud teadmine. Usu kaitsmine ei ole kunagi meeldiv tegevus, sest sügaval sisimas on ka tema sees Autentne Mina ja Hing mis on saanud kõvasti haiget. Oma teadmise eest seismine on aga vägagi meeldiv tegevus, sest sa saad selg sirgus esindada oma Autentset Mina ja Hinge. See ei ole sildistamise koht. Ka usk võib vahel aidata ja päästa. Ka usul on omad tõeterad. Hullem varjant oleks elada ilma usu ja teadmiseta. Kui sa juba midagi usud, siis see avab tee ka lõpuks selleni, et oled valmis päriselt teada saama. Teadmist ja uskumist lahutab väga õrn kiht. Teadmine ei ole miski, mis kuulub uhkustamisele ja seejärel teiste naeruvääristamisele. Teadmine ei tähenda ainult ego-meele või tava-meele põhist teadmist. See tähendab ka sügavamat tunnetamist, mõistmist ja intelligentset lähenemist. Teadmise kohta on inglise keeles hea termin - Direct Cognition - otsene teadmine/tunnetamine. See on ülekehaline kõrgsagedusliku laenguga raku tasandil teadmine. Kas olete kuulnud ütlust või äkki oled ise seda kasutanud: "Mul tuli teadmine". Mis see on ja kust see tuli? Katsu sa hakata seda loogikat kasutades seletama või tõestama. Küll aga ma ei tea, et keegi oleks kasutanud väljendit: "Mul tuli uskumine". Teadmine on aga üks asi, tegutsemine läbi teadmise ja teadlikkuse on juba teine asi. Teadmine saab tulla nii läbi isiklike kogemuste kui ka infoväljast otse, kogemust omamata. Küll aga isikliku kogemusega teadmine on suurema laenguga kui infoväljast võetud teadmine, ei ole üks teisest parem. Ja samamoodi ei ole Alg-Allika seisukohalt teadmine parem uskumisest ja uskumine ei ole parem teadmisest. Need on erinevad vaba tahte põhised väljavaated ja arusaamad. Religioosne uskumine Jumalasse on üks teadmise väljendusvormi varjund millel on omad plussid ja miinused. Kas Üheseaduse teadmisel on ka omad plussid ja miinused? Miinuseid saab isiksustatud teadvus ise juurde luua ja tekitada, küll aga Alg-Allika Loome seisukohalt on see autentne ja täiuslik seega miinus, mis sümboliseerib vähem-täiuslikkust ei oma antud maailmavaates sisulist kohta. Kõik mis püüab uutel ja isehakanud alustel Üheseadust kopeerida, saab olema vähem-täiuslik. See loob lõpuks vajaduse uskuda. Uskumisega ja sealjuures usuga kaasneb tõestamine, vajadus korrutada, vajadus sõdida teistega, vajadus säilitada välispidine kindlustunne, turvatunne ja kellegi pidev heakskiit. Väljendid "Ma usun iseendasse", "mul on usku Sinusse", "ma usun küll", "ma usun, et saan hakkama", "ma olen ebausklik", "ma usun ebausku" jne... on ju kuskilt alguse saanud. Kas ma pean uskuma iseendasse selleks, et saavutada seda mida ma päriselt tahan või mida ma päriselt loon? Kõik kes räägivad, et nad on iseendasse uskunud ja tänu sellele saavutasid soovitu, ei ole minu jaoks lõpuni välja päris õige. Ma arvan, et usuga ei olnud nende saavutuste saavutamisel mingit pistmist aga meie keelepruuk ühiskonnas on selliseks siiski kujunenud. Igasuguse usuga ja uskumisega tuleb energiavälja tahest-tahtmata sisemine ebakindlus. Ebakindlusega on väga keeruline midagi luua või saavutada, sest alateadvus saab pidevalt kahtlevaid/ära nullivaid signaale. Ülekehaline teadmine ja selgete otsuste langetamine konkreetsete sihtide ja eesmärkidega ning alateadvusele oma soovide selgeks tegemine on see, mis viib meid soovitud lõpptulemuseni. Usk on lootus. Lootus on unistus. Unistus on meie sisemine iha või ka hingesoov. Meie ihad ja hingesoovid ilma plaanita, otsuste tegemisteta, väärtust loova tegutsemiseta ja ülekehalise teadmiseta, jäävad fragmenteerunud mõttekonstruktsioonide vabrikusse, mille manifesteerumine jääbki unistuseks. Asenda see väljend - "Ma usun iseendasse" väljendiga - "Ma tean iseennast, ma tean mida ma tahan ja ma tean kuidas ma selle saan". Meil ei ole vaja uskuda enda olemasolusse. Meie olemasolu on fakt, seega me saame teada, tunnistada ja tunnustada enda autentset olemust. "Mul on usku Sinusse" - See kõlab inspireerivalt ja motiveerivalt küll, aga miks mitte siis juba öelda sellele inimesele, et "Ma tean, et sa teed selle ära", "Ma tean, et sa oled parim". Isegi kui tagajärg ei vastanud antud aja hetkel esitatud faktile, siis energiavälja on ikka jäädvustunud enesekindel teadmine, mis ootab järgmiste proovimiste ja katsetamiste lõpuni realiseerimist. Väljendid "ma usun küll", "ma usun, et saan hakkama". Kui ma pole milleski kindel, siis on parem öelda, et "ma tean, et annan/andsin endast parima" Kui ma avaldan ainult oma arvamust, veel teadmata kas see suuremas pildis vastab tõele, siis on täiesti normaalne öeda: "Ma tean hetke seisuga, et see asi on nii" või, et "Mul on praegu teadmine, et see on nii". Kui me ütleme, et "ma arvan, et see asi võib olla nii", siis me mängiksime justkui loteriilikku arvamise mängu, mis ei sisalda energeetilist laengut ega sisulist jõudu. Hetkeline teadmine võib olla muutuv. Absoluutne teadmine on muutumatu. Hakkama saamine on alateadvuse jaoks ebaselge termin ja uskumine eitab seda fakti, et sa õnnestud, teed ära või annad parima. Paljud väljendid on meil kõnepruugis sees juba alateadlikult ja me teadlikult ei oska kontrollida kuidas millegile vastame, küll aga olenemata meie teadmatusest on siin taga ühel või teisel moel loomine. Väljend "ma olen ebausklik". Tõenäoliselt saab seda öelda ainult inimene, kes on valinud elada täielikus teadmatuses. Mida see üldse tähendab, et ma olen ebausklik? Kas siis seda, et ei usu mitte midagi või et usun kõike? Tõenäoliselt tähendab see seda, et inimene on valinud anda käest teadliku elu loomise võimaluse ning toetub välispidisel "elukulgemisel", "saatusel" või "autoriteetlikkusel", mida ta loob ikka ise, isegi kui ta keeldub tunnistamast välispidisest uskumisest ja seespidisest teadmisest. Siin kehtib jälle see seadus, et me ei saa valida kas luua või mitte luua oma reaalsust, me loome seda isegi siis kui me seda eitame. Küsimus on ainult kuidas. Paradoksaalne on selle juures see, et teadmatuses inimene, kes ei tea, et ta loob ise, saab vahest oma meelepärase reaalsuse loomisega paremini hakkama kui inimene, kes teab et ta loob ise. Teadlik sekkumine loomisesse ei pruugi olla alati kasulik. Tuleb lasta asjadel joosta loomupäraselt ja orgaaniliselt. Üliteadvusel on siin oma roll ja seda siin teadliku meelega mõistma hakata on üsna lootusetu. Räägitakse ka ebausust ja selle uskumisest või mitteuskumisest. Elus ringlevate märkide lugemine on täiesti loomulik ja orgaaniline nähtus, sest neid märke jäetakse meile avastamiseks ja defineerimiseks igapäevaselt enam kui küll. Mis aga puutub paranoilisesse ebausku, kus hakatakse sildistama mida võib teha ja mida mitte ja mille nägemine on halb ja mille nägemine on hea, siis see on programmeerimine ja alateadvuse lollitamine/hirmutamine. Uskudes ebausu "tarkustesse" anname ära enda elu juhtimise tööriistad. "Ma usun ebausku" kõlab juba nii segaselt ja anorgaaniliselt, et parem on ennast mitte sellega siduda. Kui palju me usaldame tõde ja kui palju me usaldame isennast? Usaldamine avab uksed teadmisesse. Kõik ei ole kontrollitav, kõik ei ole meie viie meele reaalsuse kontekstis lahti seletatav ega tunnetatav. Pole mõtet igat asja uskuda ja pole mõtet iga asja kohta ka öelda, et ma tean. See mis ei resoneeru, seda sa lihtsalt ei tea. Kui ma näiteks poliitikast midagi ei tea, siis ma ei hakka seal targutama või luuletama. Või kui ma näiteks keemiat väga hästi ei jaga, siis pigem olen ma ettevaatlik sõnaga ma tean. Kui ma tahan öelda, et ma arvan, ehk on miski milles ma lõpuni välja pole kindel, siis see on ka okei, aga ütle pigem, et minu arusaam või minu seisukoht on hetkel selline. Minu seisukoht on hetkel see, et arvamine ei ole kõige parem sõna, kuigi seda kasutame ju väga tihti me kõik. See mis resoneerub seda sa lihtsalt tead. Ära karda öelda teistele, et MA TEAN. See ei ole häbiasi, see ei ole egoistlik, see ei ole uhkustamine, see ei ole väär. See on tõde ja meil kõigil on õigus seista oma tõe eest. Kui sinu tõde pannakse sinus kasvõi 1% kahtlema, siis pead tunnetama kas on midagi mida saaks täiendada või muuta. Kui ma väidan milleski, et ma tean, siis see ei tee mind kohe negatiivses valguses tõekuulutajaks, Jumalikuks prohvetiks või selgeltnägijaks. See on minu aus ja autentne väljendusviis ning see on täiesti loomulik ja orgaaniline kõigile inimestele kättesaadav ülekehaline teadmine. Kõik inimesed teavad midagi. Isegi sügavad usklikud teavad, et nad armastavad oma last mitte ei usu sellesse. Tõde saab uskuda ja tõde saab ka teada. See on vaba valik. Valet ehk väänatud tõde saab aga ainult uskuda, valet ei ole võimalik teada. Kui sa tead, et see on vale siis see on juba teine asi. Kui sa usud, et see vale on tõde, siis seda nimetatakse varjatud tõeks ehk ajutine tõenäosus-tõde, mida tuleb pidevalt korrutada ja juurutada, sest vastasel korral pressib vale ennast ise tõe tagant välja. Vaktsiinide näite puhul: Korruta inimestele vaktsiinide kasulikkust ja vajalikkust piisavalt valjult ja piisavalt kaua ning sellest saab kollektiivne varjatud tõde ja aktsepteeritud normaalsus/tava. Maailmas kus on palju väänatud pool-tõde ja palju varjatud päris-tõde on arusaadavalt keeruline orienteeruda ja mingit täisväärtuslikku orgaanilist maailmavaadet kujundada, kuid tõeresonants oma sagedustega on infoväljas alati meie ümber olemas, ootamaks millal me selle ise taas-avastame ja üles korjame.
See on minu arusaam ja minu tõde teadmise ja uskumise erinevusest.
