Sügaval sisimas me peaaegu kõik teame mis tunne on olla vaba ja elada ajalises, loomingulises ja seiklusterohkes vabaduses. Miks ma nii arvan? Sest me kõik oleme olnud lapseeas, kus iga mänguline fantaasia tundus päris ja reaalne ning iga päev sai teha midagi uut ja põnevat, teadmises, et aega on piisavalt ja ülearugi. Neile, kes võtavad elu ja tööl käimise kohustust liiga tõsiselt, ütlen ma seda, et elu on endiselt üks mäng, lihtsalt suurema vastutusega. Aga kes on öelnud, et vastutuse suurenemisega me peame loobuma oma vabadusest ja tõelistest hingesoovidest? Kes iganes see ei olnud, siis võtkem teadmiseks, et ta polnud endale teadmata teinud selgeks elamise suuremat mõtet ja eesmärki. Ma tean, et meil kõigil on omad väga erilised oskused ja anded, oma elutee, oma missioon, oma arenguaste ja omapärane arenemise ja õppimise võime, kuid ma tean, et meil kellelgi pole sellist sünnieelset lepingut, et me peame minema teatud elu etapis tööle, mis rööviks meie vabaduse ja loovuse ning vastutasuks annaks meile piisavalt vahendeid, et ellu jääda. Üle 90% maailma elanikkonnast on võtnud aktsepteerida sellist elustiili, kus sinult ostetakse võileiva hinna eest sinu kõige hinnalisem vara, milleks on sinu hingesoovide põhine vabadus ja elurõõm. See on mõnes mõttes varjatud tehing mille üle enamus ei oska isegi mõelda, sest on lepitud teadmisega, et elu peabki olema raske, sest meie vanematel ja vanavanematel oli ju veel raskem. Inimene on igas mõttes hämmastavalt vastupidav, aktsepteeriv ja uskumatult pika ja sügava ebameeldivus-taluvusläve karika põhjaga. Kannatlikkus on voorus, kuid igal kannatusel on piir. Kui palju me näeme ümberringi inimesi, kes kannavad oma karikat, mida aina täidetakse, täidetakse ja täidetakse. Ja karikas ei saagi täis. Ja kui siis lõpuks pole enam ruumi, see plahvatab, kuid siis võib olla juba hilja. Öeldakse küll, et kunagi pole hilja, kuid ma arvan, et igal teol on tagajärg ja kui sa pidevalt jääd hiljaks ja eirad valikuid/lahendusi, ning jääd kõhklema ja kahtlema,.... kas ma hüppan selles peatuses maha või mitte. Ei, hüppan järgmises, see pole ikka õige hetk - ma pole veel valmis jne... ei hüppan järgmises, horoskoop ei soosi muutuseid jne. Järgmine peatus jälle tuleb, uksed avanevad - silme ees on uus elu, uute inimestega, kes võtaks sind lahkelt vastu ja näitaks sulle teed kuidas edasi minna...ja sa ikka kahtled ning lased nendel taas sulguda, sõites edasi eluteel kus sa sisimas tead, et pole mingit tulevikku, ideed ega mõtet. Hirm hoiab sind tagasi. Hirm on see mis sind hoiab päriselt vangis. Hirm muutuste ees ja uue maailma avanemise ees. Tühipaljas pseudohirm, mis ei lase sul usaldada iseennast, et teha see samm ja astuda selle rongi pealt maha. Sa sisimas tead, et see rong imeb su energiat ja selle rongi peal olevad kaasreisijad teevad tõenäoliselt seda sama. Sa tead ka seda, et on mõned üksikud, mõned ka sinu lähedased inimesed, selle sama rongi peal, mõtlevad iga päev seda sama mõtet, kas ma hüppan või mitte. "Ei, ma ei ole esimene, las hüppab enne keegi teine." jne. Sa tead ka sisimas, et neid peatuseid mis tulevad, ei ole lõpmatuseni. Ühel päeval saavad need otsa, sest saabub lõpp-peatus. Ja sa tead ka seda, et lõpp-peatusest sa ei välju enam selle kehaga. Iga kord kui sa tunned, et sa teed midagi, mida sa tegelikult teha ei taha ega tegema ei peaks, aga oled "kohustatud" tegema, istud sa sellel rongil. Sa istud seal nii kaua kui sa lõpuks hakkad väärtustama oma kõige hinnalisemat vara, milleks on vabadus. Vabadust on imelihtne ära anda, kuid väga raske tagasi saada. Kui sa juba ühe korra saad kätte tõelise vabaduse maitse, siis teist korda sa enam nii lihtsalt seda käest ei lase. Meie kohustus ei ole käia tööl, vaid seista oma vabaduse ja õiguste eest, milled me oleme paratamatult aegade jooksul suures osas loovutanud või teisi sõnu enesele teadmata maha müünud. Meie kohustus on esindada ennast läbi oma tõelise olemuse ja praktiseerida oma oskuseid ja andeid nii, et meie hingestatud hobidest saaks elutöö, mis omakorda loob kauba peale ka finantsilise vabaduse. Eesmärk ei ole saada finantsiliselt vabaks, eesmärk on saada vabaks. Finantsiline vabadus on suurepärane boonus. Kui sa oled juba suurelt mõtleja, rikkaliku ja rikka ning andmisele/väärtustele orienteeritud mõtteviisiga, siis tahest-tahtmata tekib sinna taha ka keskmisest suurem küllus. Sina lood vaakumi ja vaakum saab maagiliselt täidetud, ilma, et sa peaks teadma kust see tuleb. Loo väärtust, paku maailmale midagi, jaga väärtust, jaga informatsiooni, jaga kogemusi, meisterda midagi, paku lahendusi, teeninda teisi väärikalt ja armastusega, ehita maju väärikalt ja armastusega, kokka väärikalt ja armastusega, korista väärikalt ja armastusega, tee ükskõik mis palgatööd väärikalt ja armastusega - peaasi , et teed seda mida su hing ihaldab, kuid pea meeles tee kõike selleks, et luua vabadust oma isiklikku ellu. Kui seda pole täna piisavalt, siis tööta selle nimel, et seda muuta. Töötad vähemalt eesmärgi nimel, mitte ellujäämise nimel. Ja väga oluline! Isegi kui sulle ei meeldi see mida teed, sellegipoolest leia enda seest see tugevus, jõud ja armastuse energia, mõistmine ja teadmine, et see kõik on ajutine ja vajalik etapp minu isiklikuks arenguks ja kõrgemaks hüvanguks, selleks, et liikuda edasi ja õigel ajal hüpata maha rongi pealt, mis mind enam ei teeni. Ära muretse, kõik läheb hästi. Niikaua kui sinu otsused ja valikud on tehtud hinge põhjast ja tugeva teadmisega ning eesmärgiga, sind hoitakse, kaitstakse ja valvatakse. Sinu kätes, on sinu saatus - ja õigel ajal sind suunatakse. Sinu ehitada on sinu tulevik - ja õigel ajal ulatatakse sulle vahendid. Sina valid omale elutee rongi ja sina otsustad millal pead hüppama, et liikuda järgmisele. Keegi meist ei pea sõitma terve elu ühe rongi peal. See on nüri ja kõik mis on nüri sööb su energiat ja kustutab elujõudu.
Sinul on jõud, et võidelda oma vabaduse eest, kuid leia üles ka see tahe, kirg, emotsioon, teadmine ja vankumatu usk iseendassse. See on otsus muuta oma elu. Tule element on see mis paneb meid tegutsema. Ära lase sellel leegil kustuda. Unista, planeeri, otsusta ja tee ära!
"The only real prison is fear, and the only real freedom is freedom from fear." - Aung San Suu Kyi
